Nüüd on see siis käes! Aasta üks kauneimaid aegu, mil Lõuna-Eestis on õies toomingad ja sirelid ning õu on täis sooja, lõhnu ja päikest. See on aeg, mil ükski vägi ei suuda mind enam linnamüüride vahel hoida.
Nii pakkisimegi eile õhtul seltskonnaga seljakotid ja läksime ära. Ära ühte väga heasse ja erilisse paika. Ära ühele väikesele matkale.
Raba õhkas meie poole soojust, mida ta päeva kestel oli endasse ammutanud. Rabajärve vesi uhtus maha linnatolmu ja väsimuse. Taevas metsaviiru kohal ei läinudki enam päriselt pimedaks. Öö oli täis kägude kukumist, konnade krooksumist, hüübi hüüdeid ja tundmatuid, salapäraseid hääli.
Hea oli tulepaistel pajatada sellest, mis olnud, mis on ja mis tulla võiks. Oli aega, et kuulata, oli aega, et kõnelda.
Isegi sääskede, nende pisikeste pinisejate seltskonnal, oli sellel ööl oma võlu. On ju seljataga pikk talv ning ammuseid, ehkki tüütuid, kaaslasi on ikkagi hea üle pika aja taas kohata.
Hommikul haaras meid endasse linn oma askelduste, rutu ja müraga. Meie aga olime laetud uuest energiast ning terve päeva püsis meie nägudel seletamatu õnnelik naeratus, mida jääme eneses kandma veel pikaks-pikaks ajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar